Kas laste kasvatamist tuleb õppida?

Sageli arvavad täiskasvanud, et lapse kasvatamine ei vaja erilisi teadmisi ja oskusi. Oleme ju kõik kunagi väiksed olnud ja tublideks täiskasvanuteks saanud. Enamus lapsevanemaid lähtub oma lapse kasvatamisel eelkõige enda vanemate mudelitest, mida ise lapsepõlves kogetud. Vits kui keskne kasvatusmeetod on kaasaega jõudnud just eelpool nimetatud lähenemise kaudu.

Sellel sügisel on algatatud mitmeid üleriigilisi kampaaniaid, mis ühest küljest tegelevad laste õigustele tähelepanu juhtimisega, kuid teisalt näitavad vajadust vanemahariduse valdkonna edendamise järele. Mis on vanemaharidus? Kas laste kasvatamist tuleb tõesti õppida?

Aasta tagasi küsitlesin kasvatajaid ja lapsehoidjaid kuues munitsipaallasteaias, ühes eralasteaias ja kolmes lapsehoius Tallinna Nõmme linnaosas ja Harku vallas. Enamus lapsehoidjatest ja lasteaiakasvatajatest oli seisukohal, et lapsevanemad on kasvatusteemadega kursis. 8% küsitletutest arvas, et lapsevanem ei ole teadlik ja 15% vastanutest märkis, et on kahesuguseid vanemaid: ühed, kes on teadlikud ja kursis ning teised, kes ei ole. Kõik lasteaiaõpetajad ja lapsehoidjad oskasid nimetada teemasid, mille kaudu oleks võimalik lastevanemate teadlikkust laste kasvatamisest tõsta, sest „... kõik algab lapsevanemast.” (Lasteaiaõpetaja 43a).

Lapsehoidjate ja lasteaiaõpetajate arvates vajaks vanemad sageli lisateadmisi lapse arengupsühholoogiast; rollijaotusest kodu ja lasteaia/lapsehoiu vahel, kasvatusküsimustest laiemalt, eriti käitumis- ja suhtlemisoskuse osas, kooliks ettevalmistumisest jms.

Kuigi küsitlus näitab, et vanemate teadmised on kasvatajate arvates enam- vähem rahuldavad, siis teemad, milles vanemate teadlikkus on madal või vajaks täiendamist, tekitavad murelikkust. Ankeedile vastanud lapsehoidja sõnastuses vajaksid vanemad koolitust ”..., et nad ei tahaks, et nende lastest saaks sündides kohe täiskasvanu.” Täiskasvanute ootused laste arengule on ebareaalsed. Muretsetakse, kuidas olla õigeks ajaks kooliks valmis ja“... juba 3a. laste vanemad soovivad, et õpitakse lugema.” (Lasteaiaõpetaja 53a). Lahendusena nähakse lasteaiaõpetajate tõhusat tööd „tellija materjalist”, mille tulemusel kirjutab 60 aastane lasteaiaõpetaja emotsionaalselt: “LASTE KASVATAMINE ON LAPSEVANEMA ÜLESANNE, MITTE L-A (lasteaia) EGA KOOLI ÕLUL!”.

Tegelikkuses on lapsevanematega suhtlemisel ja heal koostööl oluline tähtsus kõikide lapsehoidjate igapäevatöös, sest lapse kasvatamine lähtub eelkõige pere ja lapse eripärast. Kuigi lapsehoidjate kutse on täna alles välja kujunemas, on enamus lapsehoiuettevõtetes töötavatest inimestest laste kasvatamist õppinud ülikoolides või Tallinna Pedagoogilises Seminaris. Lapsehoidjad soovivad oma erialaseid teadmisi täiendada sarnaselt lasteaiaõpetajatele, kuid kahjuks puudub selleks riiklik toetuste süsteem. Lastega töötavad inimesed nii lasteaias kui lapsehoius on professionaalne tugi perele, siin saame pöörata tähelepanu ka vanemate suunamisele teadlikuks vanemaks kasvamisele.

Paljud kasvatajad on korraldanud koolitusi oma rühma laste vanematele, kuid üsna sageli märgitakse, et vanemad ei tule kohale. Miks vanemad ei soovi osaleda erinevatel koolitustel ja infopäevadel, kuigi need on täiesti tasuta? Sotsiaalministeeriumi küsitlus messil Laps ja Pere näitas, et paljud ei ole vanemahariduse teemat enesele teadvustanudki.

Lasteaiaõpetajad ja lapsehoidjad kohtuvad lapsevanematega päevast päeva. Kuna töötan ise Nublu lapsehoius, siis võin julgelt väita, et meie räägime lapse arengust ja päevast hoius oma lapsevanematega igapäevaselt. Selliste vestluste kaudu saame peredega oma kogemusi ja teadmisi lapse kasvatuse teemadel jagada ning kuulata, millised on vanemate ootused meile. Täiskasvanute õppimise uurimused näitavad, et dialoogilise suhtlemise täiskasvanuhariduslikku väärtust ei tohi alahinnata. Professionaalne pedagoog leiab aja ja võimaluse, et vanematele infot ja soovitusi jagada, neid kasvatusküsimustes nõustada ja sageli ka lihtsalt ära kuulata.

Kas laste kasvatamist tuleb õppida? Aastaid kasvatusteaduslikke kirjutisi lugenud ja praktiseerinud inimesena arvan, et vanemaks küll sünnitakse, kuid heaks vanemaks õpitakse elu jooksul. Raske on loobuda põlvkondade kaupa ”toiminud” vitsutamisest, kui puudub oskus piire teisiti kehtestada. Oma lapsega koos kasvamine võiks olla iga lapsevanema motoks.

Evelin Tamm,
Nublu Lapsehoid OÜ juhatuse liige

Lapsevanemaks ei sünnita, vaid kasvatakse

Kiiresti muutuvas ühiskonnas on lapsevanematel nii tööl kui ka pereelus iseendale seadnud väga kõrged nõudmised. Tööl peab olema edukas, tegema karjääri. Eluase peab olema ilus ja korras, auto neljarattaveoga. Toituma peab tervislikult ja ennast liigutama regulaarselt. Lapsed peavad hästi hakkama saama nii koolis kui seltskonnas, olema rõõmsad ja rahulikud. Mis aga juhtub siis, kui elu ei ole kui reklaamifilmis?Arvatakse, et pereellu puutuvaga peab igaüks oma tarkusest ise toime tulema. Unustatakse, et keegi ei ole lapsevanemaks sündinud, ka neid oskusi-teadmisi on võimalik täiendada. Arenemise kaudu tekib rahulolu iseenda, paarisuhte ja peresuhetega. See aitab vältida ka sotsiaalsete probleemide süvenemist tulevikus.

Lapsevanemaks ei saada sünnihetkel

Eestis otsivad lapsevanemad teadmisi kõige enam sel ajal, kui uus ilmakodanik on sündimas ning aasta-paari jooksul pärast lapse sündi. Hiljem võtavad muud elukohustused tähelepanu endale ning tähelepanuta jäetakse pidev töö selle nimel, et suhted lähedaste inimestega oleks täisväärtuslikud ning selle kaudu kasvaks enese ja eluga rahulolu. Nii võibki tähelepanuta jääda, et konkreetsete vanemlike oskuste, mida on eriti vaja esimese lapse sünni korral, omandamise kõrval on väga oluline ka vanemahariduse teine pool – kasvamine perena koos lapse või lastega.

Argielu olulisus

Laste füüsilist ja vaimset heaolu mõjutab vanematega koosveedetud aeg. Sellest sõltub laste tervis, suhted vanematega, haridus. Lapsehoidmisele kulutavad Eestis rohkem aega naised. Nemad võtavad ka rohkem lapse esimestel eluaastatel vanemapuhkust ning osalevad hiljem nii lasteaia- kui ka kooliealise lapse elus. Meestel kulub rohkem aega tasulisele tööle.Pikaajalise lastekaitsetöö kogemuse varal julgen väita, et see on üks põhjustest, miks kooselude purunedes lapsed emale jäävad või kohtuotsusega emale jäetakse. Tasapisi on mehed hakanud mõistma, et rahuldust pakkuvaks eluks ei piisa ainult heast sissetulekust ning tööst. Olulised on ka lähedased suhted pereliikmetega. Peretunne ei teki ainult koos poes ostlemisest ja vabaajaürituste väisamistest, vaid ka koos olemisest kõikvõimalikes muudes argipäevasituatsioonides.

Kvantiteet on sama oluline kui kvaliteet. Või äkki olulisemgi?Esimesed perekonnahariduslikud teadmised saab laps kodust, nähes, millised on vanematevahelised lähedussuhted. Koolist peaks saama laps oma teadmised inimeseõpetuse ja perekonnaõpetuse tundides ning arusaamise, et partnersuhtes elamine ning vanemaks olemine eeldab teadmiste ja oskuste omandamist ja nende pidevat täiendamist. Täiskasvanutele pakuvad vanemaks olemise tuge erinevad organisatsioonid perekoolide, kursuste, vestlusringide, nõustamiste jms. kaudu. Täiskasvanuna peame ise võtma vastutuse heade peresuhete loomise ja hoidmise eest.Eesti perepoliitika peaeesmärk on peredele hea elukvaliteedi tagamine. Pere elukvaliteet sõltub suurel määral suhetest: suhetest vanemate vahel ning vanema ja lapse vahel. Läbisaamist iseenda, partneri ja lastega on aga vaja pidevalt õppida.

Üha rohkem räägitakse positiivsest lastekasvatusest. Positiivne lastekasvatus tähendab lapsevanemate käitumist lapse huvides: hoolitsemist, võimaluste loomist, tunnustamist ja suunamist, sealhulgas piiride seadmist lapse arengu soodustamiseks. Positiivse lastekasvatuse abil saab luua vägivallatu keskkonna, milles lapsevanemad ei kasuta kehalist või vaimselt alandavat karistamist vastuolude lahendamiseks. Kui lapsi austatakse, siis kohtlevad ka nemad teisi austusega ning hiljem lapsevanemana käituvad ka oma lastega lugupidavalt.

Külle Kadarik, Sotsiaalministeeriumi perepoliitika peaspetsialist

Vanemaharidus - kellele ja milleks?

Sotsiaalministeerium on võtnud perepoliitika oma südameasjaks. Oleme algatanud riikliku perepoliitika arengukava koostamise, mille üks läbiv ja oluline teema on vanemaharidus – vanemate teadmised ja oskused perena kasvamisel.

Meie soov on see, et tekiks võimalikult lai arutlus sel teemal, kas vanemaharidust on vaja või milline see siis olema peaks.

Teie kogemused ning ettepanekud on meile väga olulised.

Kutsume Teid sõna sekka ütlema!