Naaber kuuleb iga päev, kuidas kõrvalkorterist kostab laste nuttu või satub peale, kuidas vanemad lapsi nahutavad. Mida sellises olukorras teha? Kõrvatroppidest ja silmaklappidest pole lastel abi – väärkohtlemisest tuleb ametnikele teada anda.
Sageli jõuavad teleekraanile või ajalehe veergudele karmid lood laste väärkohtlemisest või hooletussejätmisest. Räägitakse sellest, et vanemad on oma last aastaid peksnud, alandanud või näljas hoidnud. On välja tulnud juhuseid, kui naabrid ja tuttavad on olnud teadlikud sellest, et vanemad kohtlevad oma lapsi halvasti, ent pole sellest kuhugi teatanud, ning sotsiaaltöötajani jõuab info liiga hilja. Võimalikult varakult edastatud tähelepanekute korral on aga võimalik probleemide küüsi sattunud perekonnale tuge pakkuda, kindlasti saab laste puhul vältida hullemaid tagajärgi.
Tihtipeale ei teadvusta me endile, et hätta sattunud last nähes on meil lastekaitseseadusest lähtuv kohustus sellest teada anda. Seega, kui keegi näeb või teab, et tema naabrid või tuttavad kohtlevad lapsi vägivaldselt ja hoolimatult, peab ta sellest kindlasti teada andma sotsiaalametnikele, politseile või mõnele muule spetsialistile. Spetsialistid peavad juba edasi uurima, mis peres toimub, ning lapse abistamiseks sekkuma ja olukorrale lahenduse leidma. Enamasti piisab õigeaegsel tegutsemisel sellest, et vanematele pakutakse koolitust, nõustamist või tugiisiku teenust. Ent on ka olukordi, kui laps tuleb vanematest kiiresti eraldada - viia turvakodusse ja hinnata olukorrale vastavalt, kas teda oma perre tagasi saabki anda.
Kindlasti tuleb meeles pidada, et ohtu sattunud lapsest teatamine pole pealekaebamine või klatšimine. Sellises olukorras ei saa lähtuda iganenud hoiakutest, et „las iga pere peseb oma musta pesu ise” või „pole minu asi teiste asjadesse oma nina pista”. Teatamine on hädavajalik selleks, et võimalikult vara jõuaks kohale märguanne - selles peres ei ole kõik korras. Siis saab midagi lapse kaitseks ette võtta.
Lasteabi telefon 116 111
Alates jaanuarist käivitus üleriigiline lasteabi telefon 116 111, kuhu võivad helistada kõik, kes soovivad saada teavet lastega seotud küsimustes. Saab ka nõu, kuidas keerulistes olukordades tegutseda.
Kui tuleb teade hätta sattunud lapsest, suunavad konsultandid helistaja õigesse asutusse või edastavad saadud info ise lapse elukohajärgsele omavalitsusele. Helistaja võib jääda anonüümseks, seega loodame, et lasteabi telefon aitab kiiresti jõuda jälile hooletusse jäetud, väärkoheldud või mingit muud abi vajavatele lastele.
Mitte ükski laps ei pea kannatama alandust, hooletussejätmist, vägivalda või kuritarvitamist. Igaühe kohustus on tagada lapse õigused tervisele, arengule, turvalisele ja õnnelikule elule.
Anniki Tikerpuu,
Sotsiaalministeeriumi laste õiguste ja teenuste juht
Euroopa Liidu ühtlustatud sotsiaalse sisuga telefonid
· Üleriiklikud lasteabi telefonid on kas juba käivitatud või plaanis käivitada paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides. 2006.aasta lõpus kiitis EL liikmesriikide esindajatest koosnev sidekomitee heaks eelnõu, mis reserveeris kombinatsiooniga 116 algavad telefoninumbrid sotsiaalset väärtust omavate ühtlustatud teenuste jaoks. Otsustati, et igal pool Euroopas on number 116 000 kadunud laste abitelefon ning number 116 111 laste abitelefon.
116 111 lasteabitelefoni teenust pakkuvad riigid:
· Tšehhi
· Slovakkia
· Rumeenia
· Ungari
· Poola
(nö vanades liikmesriikides on enamasti kasutusel varasemad teenusenumbrid)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Hea, et on pereteemaline sait, kust saab pidevalt midagi lugeda. Tore nimetus ka. Üks lugemine oli kunagi ajakiri Sina ja Mina, mille 1990. aastate algul asutas kirjanik Kalle Kurg, Pärnu poiss. See oli taasiseseisvumise järel esimene uus ajakiri, mis asutati (ajalehti oli küll), illustreeritud heade fotograafide töödega, ainult tolleagsel kehval paberil. Aga peamine oli tollel ajal ootamatu lähenemine inimesele. Ajakirjas oli kultuuri ja materjale, mis olid suunatud sellele, et aidata inimesel uutes tingimustes toime tulla. Kurg ise rääkis kas raadios või kus, et ka abitu eestlane, laps, vanur, vaegur, elule jalgu jäänu, ajast maha jäänu kuulub meie kultuuri ja teda ei tohi sealt eraldada, üksi jätta. Kultuur ja pere, see oli asja sisu. Üks number oli laste erinumber (1992!). Toimetus oli vägev, seal olid praegused tuntud EE ajakirjanikud Tauno Vahter, Pekka Erelt, kirjanik Ann Must, entsüklopeedia peatoimetejaks jõudnud Raul Kilgas jt. Peresait on hea, ja ka paberil ajakiri võiks uuesti ilmuma hakata.
Post a Comment